Toreda üllatusena sain eile ka oma Salasõbra paki kätte (pilte näitan hiljem kui fotokale pihta saan) - punased heegeldatud kindad, lillepross ja loomulikult (heegeldatud) lepatriinu! Olles lugenud Kullaketrajates toimunud arutelu, jälginud käsitööblogide postitusi ning viinud selle kokku pakisaatja pärisnimega, julgen arvata, et minu Salasõbraks on Annu. Aitäh sulle!

Vaatasin eile Vanemuises etendust "Kõik aias". Olin selle kohta kuulnud-lugenud vastakaid arvamusi ning seetõttu läksin etendust vaatama pisukese eelarvamusega. Ent mulle meeldis. Meeldis Baskini magus-mõrkjas lavastus, meeldis Kristiina Mündi lavakujundus, meeldisid Hannes Kaljujärve ja Küllike Saldre osatäitmised. Veel rohkem aga nautisin selle näidendi absurdsust, ülepaisutatust, teatraalsust. Nõnda et tasus küll kaks kuud oodata ning ligi 3 tundi bussis loksuda.

Tellisin Jospelist satiinist etiketid. Teenindus meeldiv, hind soodne.

Sellised hommikud nagu täna sunnivad mind mõtisklema tööl käimise vajalikkuses. Olles tõusnud veidi pärast nelja hommikul, vaadanud Karlssonit ja poolt Lumivalgekest, tõstnud magamajäänud lapse voodisse, käigupealt söönud pannkoogi, läksin hommikupimeduses tööle. Milline ebavõrdsus - mina pean tööle minema ja nemad kahekesi saavad magada. Mina pean unisena asjalikult tööd tegema, A. ei pea ülemusele nägugi näitama ja Triinut lõbustab vanaema.

Ausalt tunnistades käin tööl raha pärast. Kuigi töö on huvitav ja erialane, tunnen endiselt vajadust Triinuga kodus olla, elada lapsega ühes rütmis ja mitte stressata, kas jõuan enam-vähem normaalseks ajaks tööle või mitte. Ent laps tahab kleepse ja uut nukku ja varsti hakkavad päkapikud käima...

Haige lapsega kodus olemisel on lisaks negatiivsele küljele ka teatud positiivsed momendid: nii näiteks olen ma lõpuks valmis saanud selle talve esimesed Triinu sokid.

Lõng on tundmatu päritoluga, aga võib-olla ka Novita Wool.Vardad nr 2,5. Mustrit nimetab Tiina Meeri oma neljandas kudumisõpetuse raamatus "jänesekõrva võttega peaaegu palmikuks".

Ka salasõbra kingitus on tänu kodusolemisele jõudsasti edenenud, nõnda et peaaegu pool on nüüd valmis. Lõnga tundub küll natuke puudu tulevat, aga ka lisalõnga hankimine on juba organiseeritud.

Arutelu avaliku kudumise üle sundis mind mõtisklema, kuivõrd avalik minu elu on.

Kuna töötan avalikus sektoris,on kogu minu tööalane tegevus maksumaksja valvsa pilgu all. Ka minu eraelulised seigad on asjast huvitatud isikutele suuremal määral nii sõnas kui pildis kättesaadavad: häbi tundmata eksponeerin ma oma blogis oma käsitööalaseid "saavutusi" ja kirjeldan oma lapsega seotud probleeme. Kelleltki luba küsimata käin koos lapsega tööl, kohvikus, tänaval ja muudes avalikes kohtades. Ja mis veel hullem: ma ka koon avalikes kohtades, näiteks juuksuris ja haiglas, ning täiesti avalikult paljundan, laenutan ja ostan käsitööalast kirjandust. Ilmselt võib mõningaid minu eelpoolnimetatud käitumisakte kvalifitseerida avaliku korra rikkumisteks, kuna mõningaid inimesi võib selline käitumine häirida. Vastavalt Karistusseadustiku paragrahvile 57 võib siiski pehmendavateks asjaoludeks lugeda minu puhtsüdamliku kahetsuse, tehtu ülestunnistamise ning süütegude toimepanemise perekondliku sõltuvuse mõjul, kuigi samal ajal on raskendavaks asjaoluks see, et sooritasin antud tegevusi omakasu silmas pidades.

Cristalline blogi, kus ta näitab enda tehtud pärlitest ja Fimost (?) ehteid (sh mõningad piltidega illustreeritud õpetused).

Olen viimastel päevadel maganud veel vähem kui tavaliselt, nõnda et mittemagav olek tundub loomulikum kui magamine. Triinu viimased ööuned on olnud 3 - 6 tundi pikad, mis omakorda tähendab et oleme hommikupoole ööd üleval ja magame siis lõuna ajal hästi pikalt. Nii mõnigi kord sõidan lapse hommikuti autoga magama ja viin hoidjale magava lapse.

Nii olengi just viimasel ajal olen mõelnud enda saatusekaaslaste peale. Et võiks olla mittemagavate laste emade eneseabigrupp või siis ühisblogi, kus saaks siis oma "rasket elu" kurta ja tunnetada, et sinust saadakse aru, mitte ei lohutata, et "küll see läheb mööda" ega pakuta valmislahendusi. Kuigi lohutaja võib mõelda vaid kõige paremat ja võib olla oli ka temal rahutu unega laps, tahaksin ma oma probleeme arutada just nendega, kes on just praegu analoogses olukorras. Ükskord magan ma nagunii:)

Üks lahe ja kelmikas tigu.

Võtsin täna Triinu töö juurde kaasa. Kell 11 oli nagunii aeg arstile kinni pandud ja pealegi oli Mädara vanaema (kes täna pidi Triinut hoidma) oma selja ära tõstnud. Ega töö tegemisest muidugi midagi eriti välja ei tulnud. Kõigepealt mängis Triinu minu arvutis Tweeniede ja muude BBC tegelaste mänge ning seejärel joonistas minu laua taga. Mistõttu olin sunnitud oma lauda kraamima ja paberivirnu sorteerima. Seejärel käisime pisukesel kohvipausil ning arsti juures. Minu rõõmuks kannatas Triinu vapralt ära nii kurgust kui ka ninast vatipulgaga proovi võtmise. No ja siis läksime koos teiste "tädidega" ettevõtjatele lauda katma. Triinu sai kultuurimaja suurtes ruumides joosta, palju viinamarju süüa ja maaniulatuvate ruloode tagant akendest lund vaadata. Lapsel oli lõbu laialt, aga minu tööviljakus tänasel päeval oli enam-vähem 0.