Arutelu avaliku kudumise üle sundis mind mõtisklema, kuivõrd avalik minu elu on.

Kuna töötan avalikus sektoris,on kogu minu tööalane tegevus maksumaksja valvsa pilgu all. Ka minu eraelulised seigad on asjast huvitatud isikutele suuremal määral nii sõnas kui pildis kättesaadavad: häbi tundmata eksponeerin ma oma blogis oma käsitööalaseid "saavutusi" ja kirjeldan oma lapsega seotud probleeme. Kelleltki luba küsimata käin koos lapsega tööl, kohvikus, tänaval ja muudes avalikes kohtades. Ja mis veel hullem: ma ka koon avalikes kohtades, näiteks juuksuris ja haiglas, ning täiesti avalikult paljundan, laenutan ja ostan käsitööalast kirjandust. Ilmselt võib mõningaid minu eelpoolnimetatud käitumisakte kvalifitseerida avaliku korra rikkumisteks, kuna mõningaid inimesi võib selline käitumine häirida. Vastavalt Karistusseadustiku paragrahvile 57 võib siiski pehmendavateks asjaoludeks lugeda minu puhtsüdamliku kahetsuse, tehtu ülestunnistamise ning süütegude toimepanemise perekondliku sõltuvuse mõjul, kuigi samal ajal on raskendavaks asjaoluks see, et sooritasin antud tegevusi omakasu silmas pidades.