laupäev, november 19, 2005


Sotsiaaltöötaja on ka inimene, mitte jumal

Eilses SL Õhtulehes ilmus artikkel ""Naistevahetuse" lapsed nutavad ekraanil päriselt". Kommenteerimata SL Õhtulehe ajakirjaniku stiili jms antud teema käsitlemisel, toon siinkohal ära lause, mis tahaksin kommenteerida. "Naistevahetuse" tootjafirma Filmimees anonüümseks jääda sooviv tiimiliige ütleb artiklis (nu ega me ju tegelikult ei tea, mis ta ütles. See vbl ajakirjaniku luule:)) muuhulgas järgmise lause: "Samas võib loota vastukaja, kui paljud sotsiaaltöötajad hakkavad nüüd end liigutama, kui paljude mõnusalt elavate inimeste teadvusse jõuab see, kuidas mõned inimesed elavad".
Et ise ka natuke sotsiaaltöötaja olen, siis olen selles laadis ütlemisi ka suht sageli tähele pannud ning võtan ehk seda kõike liiga isiklikult. Aga... alati olen tahtnud selliste ütlejate käest küsida, mida need sotsiaaltöötajad peaksid siis sellise perega tegema? Arvan teadvat enamike inimeste vastust: lapsed tuleb ära võtta! Alternatiiviks oleks arvatavasti sotsiaaltöötaja pidev kontroll ja järelevalve (soovitavalt 24 tundi ööpäevas).

Ehk on asi meis, sotsiaaltöötajates, enestes. Me ei ole piisavalt inimestele, kogu ühiskonnale selgitanud, mida endast tegelikult kujutab sotsiaaltöötaja igapäevatöö. Ehk on mõne inimese jaoks üllatav, et ka sotsiaaltöötajal on 40-tunnine töönädal ja oma isiklik elu. Või ei tea ehk enamik inimesi, et lapsed vajavad eelkõige oma vanemaid, et laste perest ära võtmine on äärmuslik abinõu ning et ka siis küsitakse üle 10-aastaste laste käest nende oma arvamust.
Võib-olla tuleks inimestele rohkem selgitada, kui palju tegelikult on sellise "Naistevahetuse" Erika kodusid ja kui palju siis tuleks ehitada lastekodusid või koolitada hooldusperesid, et kõiki neid peredest ära võetud lapsi neisse elama paigutada. Rääkimata sellest, kas neil lastel "uutes kodudes" ka parem elada on kui oma päriskodus ning milline on nende laste tulevik täiskasvanuks saades.

Kommentaare ei ole: