Olen hullumeelses aastalõpukiiruses unustanud raporteerida, et panin kingituse on salasõbrale posti neljapäeval.Väike tagasihoidlik kingitus, ei midagi erilist.

Mulle meeldivad mitmevärvilised lõngad tokkides palju enam kui nendest samadest lõngadest kootud esemed. Ilmselt seetõttu, et kuna lõng on tokkides kihiti ja lõngajooksud on paralleelsed, siis on mitmevärviliste lõngade tokid nö triibulised. Lõngast midagi kududes need nö triibud enamasti kaovad kui tegemist pole just sokkide triibulõngaga, kus triibu laius-pikkus on sokkide mõõte silmas pidades üsna täpselt välja arvutatud. Teised mitmevärvilised lõngad aga hakkavad moodustama laike või juhuslikke triipe, mis mulle aga enam eriti suurt silmarõõmu ei paku. Seega tuleb ikka vist armsaks saanud mitmevärvilisi lõngu kollektsioneerida, mitte nendest asju kududa.

Triinu arutleb, mida ta kõike teha saab kui ta suureks kasvab ning ütleb muuhulgas: "Kui ma suureks saan, siis võin ma nõeltega mängida!"

Eile oli meil maakonna nn aastalõpuseminar, kus nagu ikka koolituse nime all tehti mõnus äraolemine. Et siiski õigustada koolituse nime, viis prof Mihkel Zilmer läbi ka lühikese toitumisalase loengu. Olen tema normaalse toitumise toitumise raamatut lugenud ning selline teadusliku informatsiooni esitus meeldis mulle väga. Elav ettekanne oli veelgi lahedam - loeng oli vürtsitatud paljudele arstidele omase sarkasmi ja musta huumoriga, kuid see kõik oli võrratult eluterve ja loomulikult professionaalne. Pealegi lubas Zilmer, et õige pea ilmub tal raamat normaalsest joomisest. Ootan põnevusega.

Lõpuks sain Annu kingitusest pilti ka teha.

Toreda üllatusena sain eile ka oma Salasõbra paki kätte (pilte näitan hiljem kui fotokale pihta saan) - punased heegeldatud kindad, lillepross ja loomulikult (heegeldatud) lepatriinu! Olles lugenud Kullaketrajates toimunud arutelu, jälginud käsitööblogide postitusi ning viinud selle kokku pakisaatja pärisnimega, julgen arvata, et minu Salasõbraks on Annu. Aitäh sulle!

Vaatasin eile Vanemuises etendust "Kõik aias". Olin selle kohta kuulnud-lugenud vastakaid arvamusi ning seetõttu läksin etendust vaatama pisukese eelarvamusega. Ent mulle meeldis. Meeldis Baskini magus-mõrkjas lavastus, meeldis Kristiina Mündi lavakujundus, meeldisid Hannes Kaljujärve ja Küllike Saldre osatäitmised. Veel rohkem aga nautisin selle näidendi absurdsust, ülepaisutatust, teatraalsust. Nõnda et tasus küll kaks kuud oodata ning ligi 3 tundi bussis loksuda.

Tellisin Jospelist satiinist etiketid. Teenindus meeldiv, hind soodne.

Sellised hommikud nagu täna sunnivad mind mõtisklema tööl käimise vajalikkuses. Olles tõusnud veidi pärast nelja hommikul, vaadanud Karlssonit ja poolt Lumivalgekest, tõstnud magamajäänud lapse voodisse, käigupealt söönud pannkoogi, läksin hommikupimeduses tööle. Milline ebavõrdsus - mina pean tööle minema ja nemad kahekesi saavad magada. Mina pean unisena asjalikult tööd tegema, A. ei pea ülemusele nägugi näitama ja Triinut lõbustab vanaema.

Ausalt tunnistades käin tööl raha pärast. Kuigi töö on huvitav ja erialane, tunnen endiselt vajadust Triinuga kodus olla, elada lapsega ühes rütmis ja mitte stressata, kas jõuan enam-vähem normaalseks ajaks tööle või mitte. Ent laps tahab kleepse ja uut nukku ja varsti hakkavad päkapikud käima...

Haige lapsega kodus olemisel on lisaks negatiivsele küljele ka teatud positiivsed momendid: nii näiteks olen ma lõpuks valmis saanud selle talve esimesed Triinu sokid.

Lõng on tundmatu päritoluga, aga võib-olla ka Novita Wool.Vardad nr 2,5. Mustrit nimetab Tiina Meeri oma neljandas kudumisõpetuse raamatus "jänesekõrva võttega peaaegu palmikuks".

Ka salasõbra kingitus on tänu kodusolemisele jõudsasti edenenud, nõnda et peaaegu pool on nüüd valmis. Lõnga tundub küll natuke puudu tulevat, aga ka lisalõnga hankimine on juba organiseeritud.